Ei iial üksi
Taimed ja loomad, sealhulgas inimene, on ümbritseva maailmaga vastastikku kasulikus suhtes. Mullas ja vees, juurtes ja latvades, igas elusolendis kihab vilgas elu. Meid ei jäeta hetkekski omapead, iial ei saa öelda, et oleme üksi. Meie kaaslasteks on tibatillukesed olevused, kelle abita me ei sööks ega hingaks. Mikroorganismide olemasolu on lubanud tekkida ja areneda taime- ja loomariigil, ökosüsteemidel ja ühiskondadel.
Selosse’i teos on tulvil loodusimesid, kelle peale me ei ole osanud siiani isegi mõelda, ammugi neid vääriliselt hinnata: mikroobid aitavad kiusvaaladel krevette koorida, bakterid „viisistavad“ tsikaadide laulu, merepõhjas elavad „juurtega“ loomad. Keegi neist ei ole üksi ja keegi ei jää tunnustuseta: selles raamatus saavutavad kustumatu kuulsuse isegi pabulad ja pätsid.
Autor ei oleks prantslane, kui ei pühendaks arvestatavat osa raamatust veinidele ja juustudele, aga jutt pole nende söömisest ega serveerimisest, vaid ikka neist samadest bakteritest ja seentest, kes hüva kraami iseäranis maitsvaks muudavad. Isegi juust pole iialgi üksi!
Marc-André Selosse on Prantsuse riikliku loodusloomuuseumi professor ning Gdański ülikooli ja Brasiilia Viçosa föderaalse ülikooli külalisprofessor. Tema uurimistööd käsitlevad vastastikku kasu toovate liitude (sümbiooside) ökoloogiat ja evolutsiooni. Mükoloogi ja botaanikuna tegeleb ta mükoriisa sümbioosidega, milles saavad kokku mullaseened ja taimejuured. Prantsusmaa põllumajandusakadeemia korrespondentliikme ja Prantsusmaa botaanikaseltsi presidendina osaleb ta kolme rahvusvahelise teadusajakirja väljaandmises ja tegeleb aktiivselt teaduse populariseerimisega. Ta on avaldanud enam kui 130 teadusartiklit ja arvukalt populaarteaduslikke kirjutisi.
Teose väljaandmist on toetanud Prantsuse Suursaatkond ja Prantsuse Instituut Eestis.
