Imemuinasjutu ajaloolised juured
Imemuinasjutt algab mingi õnnetuse või kahju tekitamisega või millegi
omandamise sooviga ning jätkub kangelase lahkumisega kodust ning
kinkija kohtamisega, kes annab talle abilise või võluvahendi, kelle
või mille abil otsitav asi leitakse. Seejärel toimub muinasjutus
võitlus vastasega, tagaajamine, naasmine koju, raskete ülesannetega
proovilepanek ja lõpuks abiellumine enda või oma äia riigis. Erinevate
rahvaste imemuinasjuttude uurimine on näidanud, et need on omavahel
lähisugulased. Kui uurida mõnd süžeed või motiivi, siis tuleb seda
teha kogu kättesaadavat materjali hõlmates. Seda on Vladimir Propp
(1895–1970) ka teinud ning leidnud, et paljud jutumotiivid peegeldavad
kunagi ajaloolises möödanikus eksisteerinud institutsioone, riitusi ja
elukorraldust. “Imemuinasjutu ajaloolised juured” (1946) on
võrdlev-ajalooline folkloristlik uurimus, mis põhineb autorile kõige
kättesaadavamal ehk vene lähtematerjalil, kuid kus seda napib, on
kasutatud võõramaist ainest. Nii oma kirjatöödest kui ka õppejõutöös
vaieldamatult isikupärast Proppi tabas lammutav või mahavaikiv
nõukogude kriitika, läänes nimetati teda aga marksistlike ideede
jutlustajaks. Sellest hoolimata on tema teostest kujunenud tänase
muinasjutu-uurimise üks tugisambaid. AER-i sarjas on ilmumas tema
teinegi põhiteos, "Imemuinasjutu morfoloogia" (1928). Käesolevale
raamatule on autorit tutvustava järelsõna ning ulatusliku
kommentaariumi kirjutanud tõlkija Madis Arukask.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees.