Ma nägin päiksepaistet vihmasajus
Sonetti, kindlate reeglitega luulevormi, on vahel nähtudki armastusluuletuse sünonüümina. Oletatavasti leiutas selle luuleliigi 13. sajandi Sitsiilia koolkonna poeet Giacomo da Lentini, hakates looma sonette igatsusest kallima järele. Luulevormi kirjutas kuulsaks Dante Alighieri lembesonettidega Beatricele. Üle terve vana Euroopa sai armastussonettide kirjutamisest aga lausa massimood tänu Francesco Petrarca „Laulude raamatule“. Siitpeale hakati Euroopas looma tuhandeid armastussonettide seeriaid. Ehkki selles luulevormis on kirjutatud sajandite jooksul kõikvõimalikel teemadel – filosoofilisi ja pihtimuslikke, loodus- ja isamaalisi, religioosseid ja poliitilisi luuletusi –, võib armastust pidada sonettide peateemaks.
Kogumik koondab armastussonettide tõlkeid alates esimestest selles vormis luuletustest kuni tänapäevasteni, haarates ligi seitsmest sajandist ja kahekümnest keelest kokku 104 poeedi loomingut. Luuletused on esitatud kogumikus kronoloogilises järjekorras, pakkudes võimalust uurida armastuse tähendust ja selle teisenemist läbi sajandite erinevates luulekultuurides. Mõistagi seondub armastus eelkõige kaunite tundmustega, kuid siinsetes luuletustes avaneb palju kirevam tundegalerii – rõõmu ja ülevuse kõrval leiame valu, hingepiina ja ängi, armukadedust ja vihagi. Kallimat on jumalustatud, ent teda on nähtud ka saatanliku võrgutajana. Esineb igatsevaid ohkeid, kirglikke õhkeid, kaineid arutlusi armastuse, abielu ja armatsemise üle. Armastusega saab ka palju nalja.
Eesti keelde on need sonetid toonud 55 silmapaistvat luuletõlkijat. Valimik sisaldab 308 luuletust, mille seas on 66 uut, seni ilmumata tõlget. Lisaks sisaldab väljaanne koostajate saatesõna sonetivormist ja tõlgetest, järelsõna armastuse kujutamisest sonetivormis ning luuletajate lühitutvustusi.
