Kevad ja üldse
William Carlos Williamsi (1883-1963) viis poetiseerida näiliselt tähtsusetut ning vaadata tegelikkuse pinna alla on teinud temast ameerika modernistliku luule ühe suurkuju — ta on nappide kujundite meister, vahetu kogemuse täpne sõnastaja, tal on soe pilk, mis leiab ilu kõikjal, kuhu ulatub.
William Carlos Williamsi luuletused on kui liikuvast maailmast välja rebitud hetked fotograafilises raamistuses, mille on kihiliseks tardumiseks jäädvustanud piltnik oma kaameraga. Need on rikkalikes värvides sõnalised pildid, mis on kui lõpmatuse reprodutseeringud, millest igaüks on leidnud oma erilisuses aset vaid ühe korra.
— Annika Haas, fotokunstnik
Williamsi oskus peatada aeg, tajuda argihetki nagu stoppkaadreid filmis — see on poeedi ajatu vaade maailmale. Inimloomus pole sajandeid muutunud — meie mured on samad, rõõmud on samad. Aga just see argihetk, kui näed korraga asjadest läbi, see on kokkupuude ajatu maailmaga. Roostetav postkast hõbedases sügisvihmas võib anda valgustumiseks sama välgunoole, mis zen-meistri öeldud sõna.
— Jaan Tootsen, filmirežissöör
Biblioteek soovitab
Et kingiotsijate tööd lihtsustada, valisime välja niisugused raamatud, mida ise jõuludeks saada tahaksime. Ehk kõnetavad need ka kedagi teist.
JOOSEP SOOVITAB:
1.…