Vivaarium

Maarja Pärtna „Vivaarium” on luulekogu võõrusest endas ja lähedusest võõraga. Luulekogu võrkjas aegruum on ühtaegu solastalgiline ja lootusrikas, ajalooline ja tulevikuline; luuletused räägivad elupaikadest ja nende kaost, tulevikuärevusest, tihenemisest läbi kahanemise ning isiklike eluvalikute langetamise keerulisusest suurte keskkonnamuutuste, elurikkuse kao ja kliimasoojenemise taustal, kus „võimaluste maastik muutub ümberringi vähehaaval nähtavaks”.jätta elavale allesta elu – nii palju kui saabvalada oma siinoleku piimjas sisuümber väiksemasse anumasse.teha ruumi – kahaneda, pisenedaja siis ikkagi ollaväike tuline kerisekivija siis ikkagi ollatihe kui tammepuit.