35 kilo lootust
„Kool ei ajanudki mul eriti südant pahaks, sest tegelikult polnud mul seal otseselt koolis käimise tunnet. Mulle tundus, nagu käiksin ma mingisuguses lastehoid-loomaaias, kuhu kaks tuhat teismelist päevaajaks ära paigutati. Ma lihtsalt vegeteerisin. Mind üllatas, mismoodi mõned õpilased õpetajatega rääkisid. Ma üritasin mitte silma paista. Ma lugesin päevi.”
13-aastane Grégoire pole mingi musterõpilane. Ta on juba kaks korda istuma jäänud, koolist välja visatud ja üheski naabruskonna koolis pole tema jaoks enam kohta. Selge, et tema vanemaid see just õnnelikuks ei tee. Ainult vanaisa juures leiab Grégoire mõistmist. Kahekesi tööriistakuuris askeldades arutavad nad elumurede üle. Aga vanaisagi soovitab poisil ohjad haarata ja oma eluga midagi mõistlikku peale hakata. Nagu näiteks tehnikakooli minna, et oma käelist osavust ära kasutada. Vanaisa meelest on Grégoire väga andekas, kui ta ainult ka ise sellesse usuks. Grégoire kirjutab koolidirektorile kirja ning saadab oma esimese leiutise, banaanikoorimismasina joonise. Kas see kool on aken tulevikku või purunevad ka siin kõik lootused?
