Balti visandid
„Balti visandid“ on muhemõnusas stiilis kirja pandud lood lapsepõlve- ja noorusaastatest, värvikad pildid 19. sajandi algupoole Eesti- ja Liivimaa elust. Esmapilgul lihtsatest asjadest on kirjutatud klassikalise hariduse saanud inimese sulega: kes veel oskaks võrrelda Torma kirikumõisa peretoas vaimude keskel istuvat praostiprouat Penelopega Ithakal või Tallinna Toomkooli koerust tegevaid koolipoisse Korahi jõuguga. Või siis pidada Schilleri luuletuste põhjal lorilaule sepitsevaid Tartu tudengeid soolaks supis, piprateradeks potis, mõistlikus koguses mõnusaks, suurel hulgal ohtlikuks.
Autor nimetab oma lugusid õigusega visanditeks – need ongi kunstniku vabakäelised joonised, ainult et teksti kujul.
Dr. Bertram, kodanikunimega Georg Julius von Schultz, on vaieldamatult üks baltisaksa kirjanduse käilakujudest. Tema peateos „Balti visandid“ („Baltische Skitzen“) kuulus baltlaste lemmikkirjavara hulka, kuid seda loeti ka mujal saksakeelses kultuuriruumis Euroopas. Bertrami „Balti visandid“ võiks olla Lutsu „Kevade“ ja Tuglase „Väikese Illimari“ kõrval iga eestlase kohustuslik lugemisvara tasakaalustamaks seda pilti, mis meil omaenese maast ja siinsetest elanikest on.
„Baltisaksa kirjandus püsib senikaua, kui inimesed sellest hoolivad, seda loevad ja ehk koguni selle üle arutlevad.“
Gero von Wilpert
Tartust pärit baltisaksa kirjandusloolane
