(Linna)kirjanduslikud uitamised Tartus
"Tartu on säherdune märk eestikeelses kultuuriruumis, et ei jõua takka kiita ega ära imestada. Ongi lausa kummaline tunne, et esimesed nö kirjanduslikud linnauidud saivad kaante vahele kuus-seitse aastat tagasi ja seni uusim alles nüüd äsja. Uh! Jah. Muidugi jääb siia vahepeale katkusid ja sõdu ja tont teab, keda veel. Aga. Ilmselge, et Tartu kirjandusliku kirjeldamise kulg ei katke ning me ei tea, kas, kunas, ja kuidas see edeneb. Küll teame, et Tartu sees on alati üks teine Tartu, mis märksa suurem välimisest. Ja see pisikene sisemine suur määrab ära ka ülejäänu. Ja hulga Eestit. Ja jupikese maailma.
Tartu ei väsi üllatamast. Mine, millal iganes mõttesse mõlgahtab – ta peegeldab Sulle vastu Sind ennast ja ikka-jälle uut-vana hüva-paha. Mäletan, kui aastakest 30+ tagasi naersid mõned sõbrad, et mida jokutad seal, see ju Minsk Emajõe ääres. Ma irisesin vastu, et ma leian siit veel seda vana värki üles, millele te, tallinlased, haisulegi ei pääse. Ja eks jäingi sinna kahevahele kõlkuma, tostap loen rõõmuga Tartust kirjutet raamatuid. Variant oli umbes, et põhja juua või ära tulla – õnnestus mõlemat teha. Vana armastus jäi. Aega võttis ja asja sai. No on linn, millel on aura ja austus ja armumised. Eks oma vanaema lapsepõlvejuttudest ja Bernard Kangro Tartu-romaanidest sai omal ajal miskine kujutelm kokku mõeldud ja… Noh, et Mülleri Sassi ja Mart Kivastiku Tartu teistsugune oli, oli – – – kõik oli teistsugune. Mitte et sovetiaja lõpu Tartu vähem huvitav olnuks."
- Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv
