Olin imiku nutt varisenud keldris

Knut Ødegård (1945) on norra luuletaja, tõlkija ja kirjanduselu korraldaja. Tal on ilmunud üle 50 raamatu, s.h. ligi 15 luulekogu. Ødegårdi puhul on tõenäoliselt tegemist enim tõlgitud kaasaegne Norra luuletajaga, kelle autorikontol on 40 keeles ilmunud luulekogu, neist seni viimane on kakskeelne norra-eesti valikkogu “Olin imiku nutt varisenud keldris” (Kite, 2018).

Knut Ødegård

VÕIB-OLLA

Märkamatust kaarest
võib piisata —
Sa vaatad peeglisse ja näed
võõrast sind vaatamas
peegli sügavusest. Võib-olla
ta naerab su üle, kuigi sina
vaatad talle jäigalt silma. Võib-olla
sa tahad teda puudutada ja näed,
et temagi tahab puudutada sind
oma kuivetunud
kätega. Võib-olla
lööd sa peegli
kildudeks.


MÄENÕLVAL

Ema tassis
grammofoni mäenõlva pidi üles.
Siis astus ta ussile peale
ja plaadid läksid katki ja veeresid
mõranenult mätaste vahele.
Oli marja-aasta ja oli mett sel
kuumal suvel seal mäenõlval
sõja-aastal ‘44. Olin sündimas
peatselt, ma mõtlen oma isa
sõrmedele. Isa armastavad sõrmed
ja päikese sillerdus
mundrimütsil sõja ajal,
kui ema tassis grammofoni
ja kõik plaadid viltuselt veerlesid.
Isa armastavad sõrmed
grammofoni toru parandamas,
vedru pingutamas ja katkine pl katkine
pl katkine pl katkine pl mäenõlval. Sõda
oli läbi ja vihma kallas
musta joana pilvedest mäenõlva kohal, ja välja
tulin mina, aastal ‘45.